Kihutad Tallinnast Tartusse ja mõtled, küll on ikka pikk ja kurviline tee. Sõidad Perth’ist Broome’i ja imestad, kuidas kilomeetrid kaotavad tähenduse, kui maantee ei tee silmapiiril väiksematki võnget. Lääne-Austraalia on kängurumaa viimane piir, lõputu piirideta piir. Suurem kui kogu Lääne-Euroopa ja neli korda suurem kui Ameerika Texas. Maa on suur ja inimtühi. Mammutosariigi kahest miljonist inimesest 90% elab Perth’i lähiümbruses, ülejäänud 10% jagavad sõbralikult alles jäänud 2,5 miljonit ruutkilomeetrit. Seal on rohkem vaba maad ja avarust kui kuskil mujal asustatud piirkonnas maailmas, ometi pole Lääne-Austraalia kaugeltki mitte tühi. See on maa, mis pulbitseb looduslikest imedest: maa, millel on 12 000 km imekaunist ookeaniranda, enam metsikuid taimeliike kui ülejäänud maailmas, rohkem restorane inimese kohta kui kusagil mujal, lugematu arvul päikeselisi päevi ja päris kindlasti palju rohkem säravamaid tähti, kui enamikus paigus näha võib. Ära tunne hirmu mõõtude ees ega lase end heidutada lõpmatusel – mine ja avasta!
/.../ Me oleme teel lõunapöörijoone taha. Meie teekonna pikkus on 3500 km sinna ja umbes sama palju tagasi. Esimene sihtpunkt päikeseloojangul on Pinnacles Desert Nambungi rahvuspargis, kus igas suuruses ja sajas erinevas vormis lubjakivimoodustised seisavad vapralt kollases liivakõrbes nagu sõdurid sõjarindel. Parim külastusaeg on ehast koiduni, kui kuumus on talutav, rahvamasse on vähem, metsik loodus ärkab ning purpursed ja oranžid värvid loovad perfektsed fotograafilised tingimused. Oleme meiegi kohal täpselt päikeseloojangul, et mängida varjudega ja tantsida aborigeenitantsu. Tobiase professionaalne kaamera on meie uus parim sõber. Selle vaikse ja rahuliku öö veedame vaid 500 elanikuga väikelinnas Cervanteses, milles mobiililevi kuulub kaugesse tulevikku. Vodafone on out, aga Pinnacles on in! Wifi on ulmeunenägu. Kaasaskantavat arvutit ei hakka kohalikele parem näitamagi, peavad veel üleloomulikuks jõuks. Aga üks öö tsivilisatsioonist väljas on ütlemata hea – nii rahustavalt hea. /.../
Tervitame oma reisi kolmandat sinise taeva ja lakkamatu päikesepaistega päeva Kalbarri rahvuspargis, mille 80 km pikkune sügav jõeorg meenutab midagi Grand Canyoni sarnast Ameerikas, ehk pisut vähem dramaatiliste pinnavormidega. Aga enne veel, kui sind õnnistatakse kauniste vaadetega Emakesele Loodusele, tuleb läbida proovisõit punasel liivateel ning rinda pista tuhande üliagara kärbsega, kelle suurimaks sooviks on lennata sisse sinu ninast ja ronida välja suust. Ainult vaprad ja ilusad saavad näha muljetavaldavaid jõekuristikke Z Bendi ja Loopi. Kuid on veel üks geograafiline ja geoloogiline fenomen, milleni viib kitsas jalgtee. Otse kuristiku serval pakub silmailu Nature’s Window ehk looduse aken, mis on suur lopergune ava kalju sees. Läbi akna nagu ikka avanevad paljudel erinevad vaated: kel merele, kel metsale, kel vastasmaja aknasse. Looduse aknast, nagu nimigi ütleb, vaid looduse poolt loodule. /.../
Tee Exmouth’ist Nanutarra Roadhouse’ini kulgeb otse ja omadega, nagu öeldakse. 300 km mööda sirget ja liiklusevaba maanteed sõita on lihtne, aga monotoonne. Esialgu on kiiruse arendamine piiratud siin-seal auku vajunud teelõikudega, mis on selle piirkonna sagedaste üleujutuste tagajärg. Madalamatele aladele on tee äärde püsti löödud vaiad, osutades veesügavusele, mis halvimal juhul ulatub mitme meetrini. Edasi läheb kõik juba lepase reega.
Kuni Nanutarra Roadhouse’ini … Kaevanduslinna ja Karijini rahvuspargi värava Tom Price’i maakond pole mitmerealiseid magistraale kunagi näinud ega näe tõenäoliselt ka tulevikus. Neid teid iseloomustavad käänulised kurvid ja metsikud lehmakarjad. On peaaegu päikeseloojang, kui meie ees haigutab ühtäkki ootamatu teelahe. Valikuid on kaks: 131 km asfalteeritud teed läbi Paraburdoo või 68 km kruusateed otse Tom Price’i. Dilemma on suur. Kui januned tõelise Aussie seikluse järele, vali viimane. Unusta neljarattavedu, kaks ratast ajavad asja ära. Seda juhul, kui sa oled kogenud rallisõitja, kes juhib oskuslikult nii autot kui ka metsikut pullikarja. Juhul, kui sa ei löö kartma kümnepealise sarvilise loomakarja ees, kes piiravad autot eest ja tagant ega taha sammukestki liikuda. Juhul, kui sa oskad manööverdada maanteel ja navigeerida vees. Sa suudad seda teha kõige pilkamas pimeduses ja kõige metsikumas looduses ning sinu adrenaliini tõstab fakt, et lähim asustus jääb sajakonna kilomeetri kaugusele ja vahepeal ei eksisteeri ühtegi inimhinge. /.../
Reede pärastlõuna. Lõppsihtkoht vallutatud, lipp püstitatud, foto jäädvustatud. Broome. Pärlipüüdjate linn. Pikkade liivarandade linn. Türkiissinisete ja smaragdroheliste vete linn. Mangroovide linn. Laupäevahommikuse käsitööturu linn. Mangrove Resorti linn. DJ Whale’i linn. Kookospähklite linn. Veininautimise linn. Cable Beach’i linn. Ja loomulikult kuulsate päikeseloojangute linn. Kui sa ka siin ei suuda lõdvestuda, soovitame professionaalset teraapiat.
No comments:
Post a Comment